On hämmastavalt raske istuda arvuti taha, kui väljas on ilus ilm ja temperatuur on viimase kuu püsinud ebanormaalselt kõrgel ning aiatööd ja ujumine ootavad. Nüüd, kui hakkab pisitasa külmemaks! minema, on ka rohkem tahtmist tööd teha ja inimestega meilitsi ning virutaalselt suhelda.
Mis siis toimunud on või toimuma saab? On olnud rõõm sõita Eestimaal ringi - nii Lõuna-, Kesk- kui Põhja-Eestis ning näha, kuidas põllumajandus on aasta-aastalt aina suuremaid alasid haaranud ja vähem on söötis maad, selle asemel on valmivad vilja-, ristiku (lutserni, ida-kitseherne)- ja rapsipõllud ning heinamaad. Vooremaa maastik on võrreldav Lõuna-Eesti küngastikuga, kus järsku avanevad hingematvad vaated all avanevatele metsadele ja põldudele, järvedele ja korda tehtud majapidamistele. Saadjärve põhi on kaetud rändkarpidega, Kaiavere järv vesikuppude ja Männiku karjäär õitsevate vesikuuskedega.Kallaste liivakivipaljandi punane liiv talletus lapse riietesse nii püsivalt, et ka mitmekordse pesu ja loputusega ei saanud vist kogu punast värvi sealt ära. Aga metsvaarikad Kallaste kalda all olid küll head. Peipsi järv käitus nagu meri - ühel päeval oli vesi soe nagu supp, kaks päeva hiljem täielik jäävesi. Alatskivi mõis on väljaspoolt juba enam-vähem renoveeritud ja sees peaks asjad korda saama augusti lõpuks. Mõelda vaid, et meie aladel on mõis, mis on tehtud Inglise kuninganna Šotimaa residentsi Balmorali järgi! Aga suur!sugune Kolga mõis koos laiaulatusliku kompleksiga on kahjuks korda tegemata ja võime vaid ette kujutada, millina ta võis oma hiilgepäevadel olla. Mulle nii meeldib mõelda, kuidas inimesed võisid tol ajal riides käia, millised olid igapäevatoimetused... Aga enne Kolga mõisa jõudmist sai käidud Valkla rannas ujumas ja juuli viimast sooja ilma nautimas. Ning jälle kord aitas sõbranna avastada Eestimaa vaatamisväärsusi: Turje kelder on laulukaaresarnane koobas, mitte küll väga kõrge ega suur, kuid kevadise suurvee ajal või talvel kindlasti veelgi ilusam kui praegu. Ja ma ei teadnudki, et sealsamas lähedal on Muuksi kivikalmete kogu (suurim Eestis oma 65 kalmega) ning Muuksi linnamägi, millelt avaneb vaade Juminda poolsaarele - jällegi saab mõelda muistsele elule.
Nii et on saanud siin ja seal käia, sööta erinevate piirkondade sääski ja parme, võidelda mesilaste ja herilastega, nopitud maasikaid ja muulukaid, mustikaid ja vaarikaid, ujutud erinevates järvedes ja jupikese mereski, sõidetud auto ja bussi ja paadiga, keedetud moose ja korjatud kurke, herneid, tilli, salatit ja muudki. Nii et on arusaadav, et päriselu on nii huvitav, et augustis ootavatest plaanidest annan märku järgmise virtuaalse rännu ajal. Aga praegu - Männikule ujuma!
