2010 aasta detsembris toimus rahvusvaheline loodusteaduste olümpiaad Nigeerias (IJSO) ning mul õnnestus saada selle suurepärase olümpiaadi osavõtjaks.
Alustame päris algusest. Esimene voor oli piirkonnavoor, sinna olid oodatud kõik loodusteadusest huvi tundvad inimesed. See voor oli ainult teoreetiline ehk me pidime vastama mitmetele teoreetilistele küsimustele ja lahendama arvutusülesandeid. Piirkonnavooru teemad olid ette antud internetis. See voor läks minul enda arust väga halvasti, sest et ma ei valmistunud piisavalt ette, kuid tulemused näitasid teisiti. Peale seda kutsuti parimad 50 õpilast Tartusse, kus toimus sama olümpiaadi lõppvoor- eksperimentaalne voor. Selles voorus pidid õpilased tegema katseid, püstitama hüpoteese, ise katseid välja mõtlema ning järeldusi tegema. Kui me Tartusse tulime, räägiti meile kohe, et esimesed kuus saavad minna Nigeeriasse. Tavaliselt tehakse enne rahvusvahelisi võistlusi veel ka valikvõistlused, et siis kindlasti määrata parimad kuus, kuid see aasta jäid need ära. Läksid need, kes sattusid esimese kuue sekka lõppvoorus. Katseid tehes olin väga närvis, sest et mu teooria vooru seitsmes koht, ei andnud mulle rahu. Oli ju arusaadav, kuues koht võidab suurepärase kogemuse Nigeeria olümpiaadil, ja seitmes jääb ilma. Kuid see aasta toimus nii, et seitsmes koht osutus õnnelikuks kuna viies koht ütles ära.
Nii siis, need kuus õnneliku olid : Mette-Triin Purde (Tallinna Prantsuse Lütseumist), Uku-Kaspar Uustalu (Tallinna Reaalkool), Timothy Henry Charles Tamm ( Gustav Adolfi Gümnaasium) , Enna Elismäe (Ruila Põhikool!), Kristine Leetberg ( Tallinna Prantsuse Lütseum) ja mina. Enne Nigeeriasse minekut tehti meile kaks treeninglaagrit, et me saaks rohkem katseid teha ja ette valmistada. Kui piirkonnavoorus ja lõppvoorus oli kümmekond teemat, mille alusel ülesanded tulid, siis siin oli neid teemasid 7 A4 lehekülge. Põhimõtteliselt oli seal kirjas kõik, mida üks heat kohta sooviv õpilane peaks teadma. Kuid see, mis tegelikult ülesannete teemaks on, ei teadnud keegi. Topelttöö oli ka sellega, et loodusteaduste olümpiaad koosneb kolmest õppeainest: bioloogia, keemia ja füüsika. Seega pidi õppima kõike samal ajal. Olime väga tänulikud treeninglaagritele, mis tegi meist, eestlastest, suurepärased sõbrad. Selliseid treeninglaagreid tehakse ka mujal, kuid need on tavaliselt pikemad. Indoneesias võetakse üldse rahvusvahelisele olümpiaadile minejad aastaks koolist ära, et nad siis ikka korraliku ettevalmistuse sooritaks.
Oli aeg minna Nigeeriasse. Terve reisi olime väga ärevil ja ei suutnud mitte millestkist muust mõelda, kui Nigeeria päike, uued tutvused, lõbu ja lust. Võtsime endale kohe sellise positsiooni, et ükskõik, kuidas meil seal eksamite ja testide ajal läheb, ei tohi me pead norgu ajada, ning peame nautima seda, et me saime sellise ainulaadse võimaluse külastada sellist eksootilist maad nagu Nigeeria. Eelnevatel aastatel on olümpiaadi toimumispaik piirdunud Aasia mandriga, kuid nüüd soovisid aafriklased ka oma noortele teadlastele näidata, et peaks õppima loodusteadusi. Nende eesmärk oli tõsta huvi loodusteaduse vastu Nigeerias. Seega ka järgmine aasta toimub olümpiaad Aafrika mandril : Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Kui Nigeeriasse jõudsime, ei suutnud me enam oma emotsioone talitseda ning hüplesime ja kargasime ringi. Meid rahustas natuke maha fakt, et meie pagas polnud Nigeeriasse jõudnud, ja ei jõuagi järgneva 3 päeva jooksul. Kaasas meil loomulikult mitte midagi vajalikku ei olnud. Nigeerlased võtsid meid vastu väga soojalt. Peale seda suundusime oma hotelli, õpilased enda uhkesse ning liidrid (meiega tulid kaasa kolm väga toredat inimest, kes tõlkisid meile ülesandeid inglise keelest eesti keelde), kes elasid meist eemal. See oli sellepärast, et me ei saaks mitte kuidagi enne teada, mis meid ülesannetes ootab. Liidrid nägid ülesandeid õhtu enne meid. Meil võeti ära isegi internetivõimalus ja mobiiltelefonid.
Terve Nigeeria reisi jooksul tehti meile mitu väljasõitu: loomaaeda, lõbustusparki ning kaubamajja. Need meid väga ei üllatunud, aga olime õnnelikud, et me saime natuke näha ka Nigeeria loodust ja Nigeerias elavaid loomi. Me käisime Nigeeria pealinnas Abujas, mis on tegelikult pealinnaks ehitatud, seega oli see korralik ja enam vähem puhas. Oli küll üks hetk, kuidas me nägime, kuidas üks Nigeeria mees viskas suure hunniku prügi keset teed maha, vaatasime imestusega talle järgi, kuid saime aru, et see on normaalne seal. Olin natuke pettunud, et ma ei näinud seda tõeslist Aafrikat: nälgivaid lapsi ja aguleid. Meile näidati loomulikult kõike kõige paremast küljest.
Eksamitest. Testid toimusid kolmes voorus, mis olid kõik üle päeva. Esimene voor oli meil kaks päeva peale saabumist sinna. See oli valikvastustega test, mis pidi olema kõige lihtsam, sest kui vastust ei teadnud võis alati jätta vastamata või vastata tunde järgi. Vale vastuse korral läksid aga puntkid maha, seega pidi hoolikalt enne vastamist mõtlema, kas vastus on väärt -0,25 punkti. Valikvastustega testis oli 30 küsimust, iga valdkonna kohta kümme. Füüsika ja keemia läksid mul suurepäraselt, kuid bioloogias oli küsimusi, mille kohta ma mitte midagi kuulnud pole. Kuid peale lõpetamist oli kõikidel hea tuju, sest meid ootas suur ja lõbus õhtu, kus me laulsime üksteisele oma hümne. Kui osad magama läksid, siis jäi umbes viisteist õpilast, kes kõik hakkasid tänapäeva laule laulma. Siis ma sain aru, et see on midagi erilist. Kõiki võeti sellisena nagu nad on, kõik võisid olla seal vabad- öelda, mida taheti, teha, mida sooviti.
Teine eksam oli tavaline ülesannete lahendamine. Üks pluss on see, et iga teoreetiline küsimus sisaldas valikvastuseid. Nigeerlased ei lasnud meil pikalt midagi seletada, sest et siis on võimatu tõestada, mida me kirjutasime. Ülesanded olid minu arust mitu korda raskemad, kui valiktest. Siin ei läinud eesti võistkondadel hästi füüsikaga, bioloogia ja keemia olid tehtud hästi.
Kolmas voor oli eksperimendi voor. Siin jagati kuus õpilast kahte rühma ja tehti eksperimente kolmekesi. Kõik saadud punktid pärast lisati iga inimese enda arvele. Kolme tunniga pidi tegema kolm eksperimenti: igast vallast üks. Mina otsustasin teha keemiat. Keemia osutus aga kõige raskemaks ja pikemaks eksperimendiks. Sain hakkama normaalselt. Arvan, et oleks võinud teha ka paremini.
Eelviimasel päeval jagati auhindu. Esimeseks sai üks poiss Aasiast. Kuid kullad said veel 17 inimest, ka hõbemedaleid oli rohkem kui üks, ning ka pronkse. Eesti võistkonnast said pronksi kolm inimest: Mette, Uku ja Timothy. Olime nende üle väga rõõmsad, kuid kui meie teada saime kui palju meil pronksist puntke puudu jäi, olime enda peale natukene kurjad.
Rääkisin eksamitest, sellest, mis mulle endale nii tähtis ei tundunud. Kõige suurem saavutus Nigeeria jooksul oli see, et ma õppisin tundma teiste traditsioone ja leidsin väga palju uusi toredaid sõpru, kelle ma kavatsen ka see suvi juba külla minna. Kahju, et kõik elavad nii kaugel. See aeg mis ma seal veetsin on lihstalt võrratu, need ööd basseini ääres lauldes ja tantsides, tubades kaartide mängimine, naljad söögilaua ääres, väljasõidud, viimane õhtu koos suure diskoga. Poleks eluseeski arvanud, et targad inimesed võivad samal ajal olla nii lahedad ja toredad, olla alati kõigega kaasas. Kui viimasel päeval pidime üksteisele head aega ütlema, siis pisaraid ei hoidnud keegi kinni, see oli kindlasti mu elu üks kurvemaid päevi.
Seda reisi on võimatu unustada ja see muutis mind väga palju. Sooviks tänada oma vanemaid, kes mu sinna saatsid ja olid alati toeks mu õpingutel, mu liidritele, kes vaatamata sellele, et meil ei läinud just kõige paremini, ütlesid meile: „ Eestlased on saavutanud küll rohkemat, kuid mitte keegi pole olnud nii inimlikud, sõbralikud ja toredad kui teile.“ Suurim tänu kindlasti minu eestlastele, kes minuga kaasa käisid.
Ma armusin Nigeeriasse!
Maria Krajuškina 9b
