..., kui isegi koerad keeldusid väljas jalutamast ning linnud ei laulnud, seadis väike seltskond sammud Balti Jaama, et sealt asuda retkele, mis tõotas tulla muljeterohke ja põnev, hoolimata lootusetuna tunduvast halvast ilmast. Bussi oodates tundus soe koolimaja Estonia puiesteel väga ahvatlev, aga ei tasunud muretseda – sõiduriist oli varsti kohal ning noored muhelesid rahulolevalt, sest nad teadsid, et nende armsad klassikaaslased kirjutavad samal ajal bioloogia kontrolltööd.
Väikese loodusekspeditsiooni eesmärk oli külastada Lääne-Eesti kaitsealasid ning vaadelda sealseid linde, sest parajasti oli kätte jõudnud aeg, mil linnud tavaliselt sealsetel randadel peatuvad, et enne pikka teekonda lõunamaale hetkeks puhata. Sihtpaigaks oli seatud just Lääne-Eesti ning mandri loodepoolseim punkt – Põõsaspea neem, mis on üks parimaid vaatluskohti veelindude rände jälgimiseks. Põõsaspea neeme ning Osmussaare vahelist ala, kuhu veelinnud kooduvad, võib nimetada ka pudelikaelaks – tegemist on ainult 7.5 km laiuse piirkonnaga. Ometi võib seal kohata selliseid linnuliike nagu aul, mustlagle ning kaurid. Kokku on loendatud, et sügisese rändeperioodi jooksul peatub selles punktis ligikaudu 100 000 lindu, kokkuvõtvalt rändab talivistesse pesitsuspaikadesse just läbi Osmussaare ligi 20% Loode-Euroopa lindudest üldse. Kindlasti peaks mainima, et lisaks suurpärastele vaatulsvõimalustele on tegemist väga ilusa kohaga, kuigi peale üht veerandtundi olid kõige visamadki loodussõbrad sunnitud varju otsima – tugev tuul ja vihm ühendasid oma jõud. Õnneks jõuti heita pilk kohalikule linnustikule ning vaielda, kas üks nähtud lindudest oli ikka kala- või hoopis naerukajakas.
Järgmine peatuskoht oli Noarootsi lähedal asuv vaatetorn, kuhu jõudmiseks tuli läbida tee, mis ristus lehmakarja omaga. Oli väga lõbus fantaseerida, kuidas bussitäis noori pageb kõrgele, puittreppidest üles, neid jälitamas kena pruunikas lehm! Tegelikult möödus kõik vahejuhtumiteta, vaatetornis saime maitsta kadakamarju (alguses pisut harjumatu, kuid siiski meeldiva maitsega) ning vaadata suurest teleskoobist või binoklist linnuparvi. Imekombel oli ilm poole tunniga sootuks teistsugune – päike säras kõrgel taevas ning ainult üksikud pilved varjutasid päikest ja märjad jalad tundusid kohe kuivemad, kõikjalt vaatasid vastu naeratavad näod.
Kuna graafik oli tihe ning ees ootas veel lühike retk Haapsallu, sai aeg vaatetornis lubamatult kiiresti otsa – enamus linde jäi loendamata. Enne kaunisse mereäärsesse linna jõudmist tehti peatus ka uhiuues õppehoones/konverentsikeskuses, kus vaadati loodusfilmi “Wings Over Wetlands,” mis tähistas ühtlasi ka projekti, mille käigus tegid ornitoloogid üle kogu maailma tööd ühise eesmärgi nimel – kaardistada kogu lindude teekond oma suvistest elupaikadest lõunamaale.
Niipea, kui buss Haapsalus peatus, vupsasid kõik tegelased kiiresti bussiuksest välja ning lidusid sööma – värskes õhus kulus palju energiat. Muidugi plaanisid Tiki eeskujulikud noored esmalt kohalikku melu ja vaatamisväärsusi nautida, kuid see õnn oli üürike – vihma sadas kui oavarrest, seega andsid ka nemad alla ja suundusid kohaliiku poodi.
Pärast söömist ning vaba aja lõppu mindi lahe äärde, et üle vaadata keset merd olnud jääkaru. Mitte päris jääkaru, vaid kuju, mis nägi tegelikult väga ehtne välja. Nagu nõiaväel kadus vihm ning hakkas paistma päike, seepärast oli kõigil piisavalt tahtmist uudistada kalameeste tööd. Väikesed olevused ujusid parvedes, neid oli palja silmaga näha, kuid kala ei näkanud, ka kalamehed ise polnud väga varmad olukorda kommenteerima. Küllap ajasid noored uudistajad lihtsalt kalad minema.
Aga ka aeg Haapsalus sai otsa ning algas pikk kodutee, mida muutsid veelgi pikemaks Eestile väga tüüpilised teeremondid ja sellest tulenevad ümbersõidud. Sellest hoolimata oli sõit Tallinnasse väga lõbus, tehtud loodusfotod pakkusid palju kõneainet ning sekeldused lehmakarjaga pakkusid palju lõbu. Oli tore päev täis uusi teadmisi ja kogemusi!
Kadri Eek, 9a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar