Ühel ilusal suvisel päeval, mis hommikul küll tundus pilvine, kogunesime
me kahekesi Tallinna Lennusadamas, et minna mereretkele “Salme” uurimislaeval.
Sadamas oli meid ootamas Linda Metsaorg, kes on tuntud linnutundja. Kui kell
sai natuke peale üheksat oli väike grupp õpilasi eri koolidest kokku kogunenud
ja aeg oli astuda laevale, kus ootasid meid ees juba merebioloogid Inga ja
Urmas Lips ning TTÜ merebioloogia osakonna praktikandid. Sel hetkel ei osanud
me midagi veel arvata, mis sellest päevast võib saada.
Esimese asjana tutvustasid “Salme” tüürimees ja kapten meile ohutust
laevapardal ning merel, et keegi endale viga ei teeks ega ka laeva ära ei
lõhuks. Juba sellel hetkel olime jõudnud uusi teadmisi laevaparda kohta
omandada. Samuti tutvustasid asjatundjad meile vahendeid, millega uuritakse vee
koostist ja vahendeid millega võetakse proove mere põhjast.
See laev ei näinud välja tavaliste moodi, vaid oli veidi väiksem, just
sobiv paaripäevasteks mereuurimisretkedeks. Laeval olid pisikesed kajutid,
köök, söögituba ning samuti asus seal saun, seega on see väikesele
laevameeskonnale elamiskõlblik. Laev oli kujundatud täpselt mereuuringute
tarbeks, mis tähendab, et seal asus pisike laboriruum, kus oli sees
väärtuslikud merebioloogide aparaadid. Üks aparaatidest (FlowCam) pildistas näiteks veeproovist leiduvaid pisivetikaid ja
esitas neid arvutiekraanile selgete piltidena, et merebioloog suudaks neid
liigitada.
Selleks, et koolilastele see reis huvitavaks muuta, peeti meile ära
väikene loeng Läänemere ja selle veestiku kohta, samuti selgitades, kui suurt
tähtsust omab “Salme” mereuurimine väga mitmete firmade ja nende töötajate
jaoks.
Sellel ajal, kui meile seda kõike tutvustati, olid kapten ja tüürimees
juba näinud palju vaeva ning sõitnud Lennusadamast välja meie merereisi kõige
kaugemasse punkti, kus mere sügavus oli lausa 100 meetrit. Õues tugeva tuulega
ja väikese vihmaga võtsid bioloogid esimesed proovid spetsiaalse
aparaadiga, kus sai võtta 8 erinevat proovi erinevatelt vee sügavustelt.
Alguses tuli aparaat seadistada nii, et vesi pääseks läbi proovivõtmisanumate
ning siis tuli see vette lükata. Tüürimees liigutas kangi, mis liigutab seda
üles või allapoole ja samal ajal inimene arvuti tagant juhendas tüürimeest, et
kang oleks õigel sügavusel peatatud.
Üks proov võeti põhja lähedalt, aga mitte päris põhjast, et mitte muda
sisse lasta, teine võeti poole sügavuse pealt ja kolmas paar meetrit enne
veepinda. Arvutiekraan tuvastas hapniku sisaldust vees, rõhku teatud sügavusel,
fütoplanktonite protsentuualset sisaldust ning vee tempetaruuri. Samal ajal
said osad õpilased mõõta Secchi kettaga vee läbipaistvust. See mõõtmine toimus
küll silma järgi ehk mitte väga täpne, aga kui mitu inimest seda koos määravad,
siis tulemus võib olla päris korrektne.
Vahepeal oli söögituppa ilmunud väike eelroog, milleks olid küpsised, et
taastada süsivesikute kadu organismis.
Kui kohapeal enam midagi teha ei olnud, läks sõit lahti Naissaare poole.
Teel sinna räägiti meile vetikamaailmast ning selle omapäradest. Mõndadele
tundus see lausa nõnda igav, et uni tuli silma, aga tegelikult sisaldas see
teema meie jaoks nii palju uusi ja põnevaid fakte, et oleks lausa patt see maha
magada. Järgmises jaamas näidati meile jälle ette, kuidas võtta proove. Kuid me
saime nüüd ise mõõta vee hapnikusisaldust. Me olime küll seda teinud varem
Vernieri aparaadiga, aga sellist me nägime nüüd esimest korda. Õnneks see ei
olnud küll midagi keerulist. Kõigepealt tuli panna magnetsegaja tööle (mida me
õnneks olime kasutanud juba oma eelnevas laboris) ja siis lülitada aparaat
sisse ning hoida seda seal senikaua kuni numbrid tablool enam ei muutunud. See
number tuli lõpuks öelda protokollijale, kes kirjutas selle tähtsale paberile
üles.
Kui kolmanda jaama poole sõitsime, siis pakuti meile lõunat. Me poleks
elusees arvanud, et nii väikese laeva peal pakutakse meile sellist luksuslikku
toitu. Me ei oodanud, et me saame kanašnitslit, kartulit, kastet ja salatit.
Aga kõht oli tegelikult selle aja peale juba süüdimatult tühjaks läinud. Toidu
kõrvale pakuti meile mahla ning magustoit oli ka vägagi rikkalik. Seal hulgas
olid ananassid, maasikad ja muud puuviljad ning lisaks veel soovijatele õunakooki.
Kolmandas jaamas juhutus midagi erakordset. Otsustasime, et kuna aparaat
on väljas, siis avame ise kaaned, et see vettelaskmisvalmis seada ning aega
sellega ka säästa. Saime kohe positiivset tagasisidet, et natuke veel
harjutamist ja siis võime ka siia laevale praktikale tulla, sest keegi teine
varem sedasi asja enda kätte ei olnud võtnud. Aga ausalt öeldes meid huvitas ka
see teema, millest nad rääkisid. Lisaks sai Anna olla see, kes ütleb, millal
tuleb masinat allapoole lasta, millal seisma jätta ning millal üles välja
võtta. See tähendas, et tema oli protokollija ning kõik paberile kirjutatu oli
tema vastutusel. See oli hirmus, kuid põnev kogemus. Samuti pidi tüürimehele
täpselt ütlema, et millal peatada aparaat, et mitte seda põhja vastu lasta.
Protokollile pidi märkima kõik koordinaadid, kuupäeva, kellaaja ja siis
informatsiooni kogutud andmete kohta.
Seejärel, kui protokoll oli valmis ja selle jaamaga kõik korras, lasti
vette laeva järel veetav automaatne läbi veesamba unduleeriv
mõõtekompleks ehk nagu laeva peal teadlased seda lühemalt kutsusid “kuldkala”.
Kui sõitsime edasi järgmisse punkti, saime uuesti imetleda Tallinna siluetti,
mis merelt vaadates tundub küll imeline, vähemalt meile, kes me seda
igapäevaselt ei näe merelt. Neljandes jaamas kordus kõik samamoodi ning seekord
oli protokollijaks Anita. See tunne, mis sees tekkis, oli võimas ja erakordne.
Ega igapäev ei juhtu, et saab kontrollida masinat.
Pärast neljandat jaama leidsime lõpuks aega vaadata kella, mis oli
märkamatult juba saanud neli. Oli küll kurb, kuid pidime võtma suuna uuesti
Lennusadama poole, sest plaani järgi pidime kell 5 seal tagasi olema.
Tegelikult asus neljas jaam juba Tallinnale väga lähedal, nii et oli selgesti
näha Laulukaart ning seal peetava Õllesummeri atraktsioone. Seega jõudsime me
juba pool viis tagasi Lennusadamasse ning sellega saigi see hariv, kuid
erakordselt lõbus päev läbi. Tuleb tunnistada, et ei oleks oodanud sellest nii
palju, kuid kõik läks vägagi hästi.
Kindlasti kui kellelegi pakutakse samasuguseid ainulaadseid võimalusi,
tuleb nendest kinni haarata!
Anna Parts ja Anita Kuprijanovitš
