ilusal juulipäeval uurimislaeval Salme

Ühel ilusal suvisel päeval, mis hommikul küll tundus pilvine, kogunesime me kahekesi Tallinna Lennusadamas, et minna mereretkele “Salme” uurimislaeval. Sadamas oli meid ootamas Linda Metsaorg, kes on tuntud linnutundja. Kui kell sai natuke peale üheksat oli väike grupp õpilasi eri koolidest kokku kogunenud ja aeg oli astuda laevale, kus ootasid meid ees juba merebioloogid Inga ja Urmas Lips ning TTÜ merebioloogia osakonna praktikandid. Sel hetkel ei osanud me midagi veel arvata, mis sellest päevast võib saada.

Esimese asjana tutvustasid “Salme” tüürimees ja kapten meile ohutust laevapardal ning merel, et keegi endale viga ei teeks ega ka laeva ära ei lõhuks. Juba sellel hetkel olime jõudnud uusi teadmisi laevaparda kohta omandada. Samuti tutvustasid asjatundjad meile vahendeid, millega uuritakse vee koostist ja vahendeid millega võetakse proove mere põhjast.

 

See laev ei näinud välja tavaliste moodi, vaid oli veidi väiksem, just sobiv paaripäevasteks mereuurimisretkedeks. Laeval olid pisikesed kajutid, köök, söögituba ning samuti asus seal saun, seega on see väikesele laevameeskonnale elamiskõlblik. Laev oli kujundatud täpselt mereuuringute tarbeks, mis tähendab, et seal asus pisike laboriruum, kus oli sees väärtuslikud merebioloogide aparaadid. Üks aparaatidest (FlowCam) pildistas näiteks veeproovist leiduvaid pisivetikaid ja esitas neid arvutiekraanile selgete piltidena, et merebioloog suudaks neid liigitada.

Selleks, et koolilastele see reis huvitavaks muuta, peeti meile ära väikene loeng Läänemere ja selle veestiku kohta, samuti selgitades, kui suurt tähtsust omab “Salme” mereuurimine väga mitmete firmade ja nende töötajate jaoks.

Sellel ajal, kui meile seda kõike tutvustati, olid kapten ja tüürimees juba näinud palju vaeva ning sõitnud Lennusadamast välja meie merereisi kõige kaugemasse punkti, kus mere sügavus oli lausa 100 meetrit. Õues tugeva tuulega ja väikese vihmaga  võtsid bioloogid esimesed proovid spetsiaalse aparaadiga, kus sai võtta 8 erinevat proovi erinevatelt vee sügavustelt. Alguses tuli aparaat seadistada nii, et vesi pääseks läbi proovivõtmisanumate ning siis tuli see vette lükata. Tüürimees liigutas kangi, mis liigutab seda üles või allapoole ja samal ajal inimene arvuti tagant juhendas tüürimeest, et kang oleks õigel sügavusel peatatud.

Üks proov võeti põhja lähedalt, aga mitte päris põhjast, et mitte muda sisse lasta, teine võeti poole sügavuse pealt ja kolmas paar meetrit enne veepinda. Arvutiekraan tuvastas hapniku sisaldust vees, rõhku teatud sügavusel, fütoplanktonite protsentuualset sisaldust ning vee tempetaruuri. Samal ajal said osad õpilased mõõta Secchi kettaga vee läbipaistvust. See mõõtmine toimus küll silma järgi ehk mitte väga täpne, aga kui mitu inimest seda koos määravad, siis tulemus võib olla päris korrektne.

Vahepeal oli söögituppa ilmunud väike eelroog, milleks olid küpsised, et taastada süsivesikute kadu organismis.

Kui kohapeal enam midagi teha ei olnud, läks sõit lahti Naissaare poole. Teel sinna räägiti meile vetikamaailmast ning selle omapäradest. Mõndadele tundus see lausa nõnda igav, et uni tuli silma, aga tegelikult sisaldas see teema meie jaoks nii palju uusi ja põnevaid fakte, et oleks lausa patt see maha magada. Järgmises jaamas näidati meile jälle ette, kuidas võtta proove. Kuid me saime nüüd ise mõõta vee hapnikusisaldust. Me olime küll seda teinud varem Vernieri aparaadiga, aga sellist me nägime nüüd esimest korda. Õnneks see ei olnud küll midagi keerulist. Kõigepealt tuli panna magnetsegaja tööle (mida me õnneks olime kasutanud juba oma eelnevas laboris) ja siis lülitada aparaat sisse ning hoida seda seal senikaua kuni numbrid tablool enam ei muutunud. See number tuli lõpuks öelda protokollijale, kes kirjutas selle tähtsale paberile üles.

Kui kolmanda jaama poole sõitsime, siis pakuti meile lõunat. Me poleks elusees arvanud, et nii väikese laeva peal pakutakse meile sellist luksuslikku toitu. Me ei oodanud, et me saame kanašnitslit, kartulit, kastet ja salatit. Aga kõht oli tegelikult selle aja peale juba süüdimatult tühjaks läinud. Toidu kõrvale pakuti meile mahla ning magustoit oli ka vägagi rikkalik. Seal hulgas olid ananassid, maasikad ja muud puuviljad ning lisaks veel soovijatele õunakooki.

Kolmandas jaamas juhutus midagi erakordset. Otsustasime, et kuna aparaat on väljas, siis avame ise kaaned, et see vettelaskmisvalmis seada ning aega sellega ka säästa. Saime kohe positiivset tagasisidet, et natuke veel harjutamist ja siis võime ka siia laevale praktikale tulla, sest keegi teine varem sedasi asja enda kätte ei olnud võtnud. Aga ausalt öeldes meid huvitas ka see teema, millest nad rääkisid. Lisaks sai Anna olla see, kes ütleb, millal tuleb masinat allapoole lasta, millal seisma jätta ning millal üles välja võtta. See tähendas, et tema oli protokollija ning kõik paberile kirjutatu oli tema vastutusel. See oli hirmus, kuid põnev kogemus. Samuti pidi tüürimehele täpselt ütlema, et millal peatada aparaat, et mitte seda põhja vastu lasta. Protokollile pidi märkima kõik koordinaadid, kuupäeva, kellaaja ja siis informatsiooni kogutud andmete kohta.

Seejärel, kui protokoll oli valmis ja selle jaamaga kõik korras, lasti vette laeva järel veetav  automaatne läbi veesamba unduleeriv mõõtekompleks ehk nagu laeva peal teadlased seda lühemalt kutsusid “kuldkala”. Kui sõitsime edasi järgmisse punkti, saime uuesti imetleda Tallinna siluetti, mis merelt vaadates tundub küll imeline, vähemalt meile, kes me seda igapäevaselt ei näe merelt. Neljandes jaamas kordus kõik samamoodi ning seekord oli protokollijaks Anita. See tunne, mis sees tekkis, oli võimas ja erakordne. Ega igapäev ei juhtu, et saab kontrollida masinat.

Pärast neljandat jaama leidsime lõpuks aega vaadata kella, mis oli märkamatult juba saanud neli. Oli küll kurb, kuid pidime võtma suuna uuesti Lennusadama poole, sest plaani järgi pidime kell 5 seal tagasi olema. Tegelikult asus neljas jaam juba Tallinnale väga lähedal, nii et oli selgesti näha Laulukaart ning seal peetava Õllesummeri atraktsioone. Seega jõudsime me juba pool viis tagasi Lennusadamasse ning sellega saigi see hariv, kuid erakordselt lõbus päev läbi. Tuleb tunnistada, et ei oleks oodanud sellest nii palju, kuid kõik läks vägagi hästi.

Kindlasti kui kellelegi pakutakse samasuguseid ainulaadseid võimalusi, tuleb nendest kinni haarata!

Anna Parts ja Anita Kuprijanovitš