Kõik. Aitab. Sel aastal peab selle ära tegema. Comeniusega
välismaale koolituma minema. Sukeldusin Archimedese kodulehele otsima
sobivaimat koolitust nii teema, aja kui ka koha mõttes. Kuna olen
bioloogiaõpetaja, otsib silm ikka esimesena loodusteadusi hõlmavaid
pealkirju, mõttelised piirid seab varasem kogemus või teadmine, millega
ma tõenäoliselt tegelema ei hakka või mida ma siiski teha tahaksin. Nii
jäigi valikusse vaid pihutäis sobivaid pakkumisi.
Neist omakorda valisin juuni algul Hispaanias, Santiago de
Compostelas toimuva koolituse „Sience and art: so different, so
similar!” Miks just see? Eriala järgi võttes – science sobib. Juba aasta
tiksub kusagil ajusopis sõna „Loovtöö” – art sobib. Olen käinud
Hispaanias, aga kesk- ja lõunaosas – loodeosas Kaliitsias asuv Santiago
de Compostela sobib. Nii et valik oli tehtud.
Edasi sukeldusin lennuteenuseid pakkuvatele lehekülgedele. Olulised
olid nii sobivad kuupäevad, ajakulu kui ka hind. Valik oli lai –
hinnaskaala 300–1200 euro vahel. Taotlusesse panin kuldse keskmise, sest
muutuvad ju pakkumised seda kallimaks, mida lähemale sõiduaeg saabub,
ja ma ei olnud veel taotlustki ära saatnud, vastuse saamisest rääkimata,
samas kõige kallimast lähtudes on oht toetusest üldse ilma jääda.
Pärast peaaegu pooleteisekuust ootust tuli positiivne vastus.
Ootusrõõm ärgitas infot otsima ja asju ajama, ka tuli koolitajalt
pidevalt uusi teateid, koolituskaaslased kirjutasid ja jagasid infot,
arutasid kohalesaamisviiside teemal ja üldine elevus hakkas tõusma. Sain
teada, et minuga samal koolitusel on matemaatika-, keemia-, füüsika- ja
algklassiõpetajad Lätist, Poolast, Rumeeniast, Rootsist, Türgist ja
Itaaliast. Mina ainukesena olin bioloog ja kõik me olime naised.
Põnevaim kohalejõudmisviis olid Rootsi õpetajal – tema läbis 120 km
palveränduriteid, lätlannad kindlustasid varasemate kogemuste puudumise
tõttu kõige odavama lennu valimisega endale öö(d) lennujaamas.
Santiago de Compostela on üks peamistest palverändurisihtpunktidest,
tema vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja ta on Kaliitsia
autonoomse piirkonna pealinn. Tõeliselt vana, kuid samas uusi kauplusi
ja kaubakette pakkuv, seljakotiga ja seljakotita turiste täis linn,
eestimaise merelise kliima ja sarnase loodusega, Rooma aegadest pärit
keldi kultuuriga ala, ebahispaanialikult vaikselt, rahulikult suhtlevate
inimestega, merelise mereannirohke menüüga piirkond, – nii kauge ja nii
kodune ühtaegu.
Koolituse harivamaks osaks olid päevad, mil kunstnikud rääkisid oma
töödest, nende taga olevast loodusest, teadusest, ja nende abil
kajastatavatest probleemidest, või tehnikatest, mida tööde tegemisel
kasutati ja mis omakorda kasutavad teaduse viimaseid saavutusi.
Koolitajad võtsid kokku töid või mõtteid, näiteks kuidas matemaatikat
või loodusteadusi kasutatakse aina enam ulmekirjanduses või
põnevusromaanides, ja kuidas sel moel on jõudnud need ka „tavainimese”
mõttemaailma ilma, et nood sellest isegi aru saaks, või mida saab õppida
koomiksitest kavalate teadlaste või superkangelaste tegemisi jälgides.
Inforikkale loengule vahelduseks külastasime teisi linnu – A Corunat ja
Lugot, uurisime Sotavento tuulefarmi töö põhimõtteid ja energia varumise
viise, saime sõita elektriauto ja -rattaga, jõime päikesevalguse abil
keedetud kakaod ja loomulikult nautisime mitmekäigulisi ja -tunniseid
söömaaegasid.
Veidi lähemalt ka koolituse korraldajast. Margarita Cimadevila on
keemikuharidusega õpetaja, koolidirektor ja kunstnik. Idee siduda kunst
ja teadus tekkis temas pärast õpetajatele mõeldud CERN-i külastust
Genfis, kus Feynmani diagramm kangastus ta silme ees kunstilisel moel.
Margarita teemaks koolitusel oli naiste tähtsus matemaatikas ja
loodusteadustes. Nägime 11 tema 12 maalist, mis põhinevad naisteadlaste
saavutustel, mille kasutasid ära meesteadlased, saades ise selle eest
tunnustuse, tegelikku autorit täiesti varju jättes. Minu jaoks oli
tuttavaim Rosalind Franklin, DNA ruumilise ehituse avastaja, aga lisaks
olid esindatud ka Nettie Stevens, Emma Noether, Inge Lehmann ja teised.
Kaheteistkümnendat, Jocelyn Belli tööd astrofüüsika vallas pulsarite
kohta me originaalis ei näinud, sest selle oli Margarita mõni nädal enne
meie koolitust selle Euroopa Parlamendi korraldatud „Women in
Technology and Science” üritusel isiklikult Jocelyn Bellile üle andnud.
Margarita tegemisi saab vaadata veebist http://www.cimadevila.tk/.
Minu jaoks põnevaim oli viimane „tundidega” päev, mil külaliseks oli
kunstiharidusega portugallanna Marta de Menezes. Lisaks sellele, et ta
rääkis oma kunstist, tegime temaga ka praktilise töö. Oma töödest tõi ta
muu hulgas välja oma nimetähtede (5 nime Portugali kombe kohaselt)
põhjal loodud ja bakteris reaalselt toodetud valgu, kus iga täht võrdus
tähega põhiaminohapete nimistus, aga ka MRT abil tema enda ajutegevuse
jälgimisel saadud pildiseeria – kõik see oli kunst, mis kasutas
teadussaavutusi, osa neist ise tehes, osa puhul kasutades teadlaste abi,
kuid ta lähenes neile täiesti erilisel moel. Piir kunsti ja teaduse
vahel on tema töödes olematu. Tema töid saab vaadata leheküljelt http://martademenezes.com/.
Martaga panime ka ise aluse kunstiteostele isiklikes Petri tassides –
toiduvärviga värvitud pärmiekstrakti söötmine äädikakärbestele
põhjustas värviliste täpikeste kaootilise jaotumise tassis ja teatud
hallitusseente mustriline külvamine söötmele pidi tulemuseks andma
järjest areneva ja muutuva teose.
Nii et kokkuvõtteks: ma pole juba pikemat aega jäänud nii paljude
esinejate puhul ammuli sui vaatama-kuulama ega mõtlema „Ohhoo –kuidas ta
küll oskab nii mõelda?”, aga selle nädala jooksul sain seda teha
korduvalt. Ja on selge, et mu mõttemaailm laienes tohutult. Kui lisada
neile põnevatele inimestele veel tore seltskond ja aktiivne suhtlus,
muljed vanade linnade külastamisest ja uute põnevate roogade
maitsmisest, siis saan kindlalt öelda, et minu nädal möödus
suurepäraselt. Ma olen rõõmus ja rahul, et tegin selle otsuse. Tänu ka
Eesti Archimedesele, kelle toel see sõit üldse võimalikuks sai, ning
tänu kellele oli asjaajamine lihtsam. Ja soovitan soojalt kõigile!