Mis juhtus Hispaanias?

Kõik. Aitab. Sel aastal peab selle ära tegema. Comeniusega välismaale koolituma minema. Sukeldusin Archimedese kodulehele otsima sobivaimat koolitust nii teema, aja kui ka koha mõttes. Kuna olen bioloogiaõpetaja, otsib silm ikka esimesena loodusteadusi hõlmavaid pealkirju, mõttelised piirid seab varasem kogemus või teadmine, millega ma tõenäoliselt tegelema ei hakka või mida ma siiski teha tahaksin. Nii jäigi valikusse vaid pihutäis sobivaid pakkumisi.
Neist omakorda valisin juuni algul Hispaanias, Santiago de Compostelas toimuva koolituse „Sience and art: so different, so similar!” Miks just see? Eriala järgi võttes – science sobib. Juba aasta tiksub kusagil ajusopis sõna „Loovtöö” – art sobib. Olen käinud Hispaanias, aga kesk- ja lõunaosas – loodeosas Kaliitsias asuv Santiago de Compostela sobib. Nii et valik oli tehtud.
Edasi sukeldusin lennuteenuseid pakkuvatele lehekülgedele. Olulised olid nii sobivad kuupäevad, ajakulu kui ka hind. Valik oli lai – hinnaskaala 300–1200 euro vahel. Taotlusesse panin kuldse keskmise, sest muutuvad ju pakkumised seda kallimaks, mida lähemale sõiduaeg saabub, ja ma ei olnud veel taotlustki ära saatnud, vastuse saamisest rääkimata, samas kõige kallimast lähtudes on oht toetusest üldse ilma jääda.
Pärast peaaegu pooleteisekuust ootust tuli positiivne vastus. Ootusrõõm ärgitas infot otsima ja asju ajama, ka tuli koolitajalt pidevalt uusi teateid, koolituskaaslased kirjutasid ja jagasid infot, arutasid kohalesaamisviiside teemal ja üldine elevus hakkas tõusma. Sain teada, et minuga samal koolitusel on matemaatika-, keemia-, füüsika- ja algklassiõpetajad Lätist, Poolast, Rumeeniast, Rootsist, Türgist ja Itaaliast. Mina ainukesena olin bioloog ja kõik me olime naised. Põnevaim kohalejõudmisviis olid Rootsi õpetajal – tema läbis 120 km palveränduriteid, lätlannad kindlustasid varasemate kogemuste puudumise tõttu kõige odavama lennu valimisega endale öö(d) lennujaamas.
Santiago de Compostela on üks peamistest palverändurisihtpunktidest, tema vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja ta on Kaliitsia autonoomse piirkonna pealinn. Tõeliselt vana, kuid samas uusi kauplusi ja kaubakette pakkuv, seljakotiga ja seljakotita turiste täis linn, eestimaise merelise kliima ja sarnase loodusega, Rooma aegadest pärit keldi kultuuriga ala, ebahispaanialikult vaikselt, rahulikult suhtlevate inimestega, merelise mereannirohke menüüga piirkond, – nii kauge ja nii kodune ühtaegu.
Koolituse harivamaks osaks olid päevad, mil kunstnikud rääkisid oma töödest, nende taga olevast loodusest, teadusest, ja nende abil kajastatavatest probleemidest, või tehnikatest, mida tööde tegemisel kasutati ja mis omakorda kasutavad teaduse viimaseid saavutusi. Koolitajad võtsid kokku töid või mõtteid, näiteks kuidas matemaatikat või loodusteadusi kasutatakse aina enam ulmekirjanduses või põnevusromaanides, ja kuidas sel moel on jõudnud need ka „tavainimese” mõttemaailma ilma, et nood sellest isegi aru saaks, või mida saab õppida koomiksitest kavalate teadlaste või superkangelaste tegemisi jälgides. Inforikkale loengule vahelduseks külastasime teisi linnu – A Corunat ja Lugot, uurisime Sotavento tuulefarmi töö põhimõtteid ja energia varumise viise, saime sõita elektriauto ja -rattaga, jõime päikesevalguse abil keedetud kakaod ja loomulikult nautisime mitmekäigulisi ja -tunniseid söömaaegasid.
Veidi lähemalt ka koolituse korraldajast. Margarita Cimadevila on keemikuharidusega õpetaja, koolidirektor ja kunstnik. Idee siduda kunst ja teadus tekkis temas pärast õpetajatele mõeldud CERN-i külastust Genfis, kus Feynmani diagramm kangastus ta silme ees kunstilisel moel. Margarita teemaks koolitusel oli naiste tähtsus matemaatikas ja loodusteadustes. Nägime 11 tema 12 maalist, mis põhinevad naisteadlaste saavutustel, mille kasutasid ära meesteadlased, saades ise selle eest tunnustuse, tegelikku autorit täiesti varju jättes. Minu jaoks oli tuttavaim Rosalind Franklin, DNA ruumilise ehituse avastaja, aga lisaks olid esindatud ka Nettie Stevens, Emma Noether, Inge Lehmann ja teised. Kaheteistkümnendat, Jocelyn Belli tööd astrofüüsika vallas pulsarite kohta me originaalis ei näinud, sest selle oli Margarita mõni nädal enne meie koolitust selle Euroopa Parlamendi korraldatud „Women in Technology and Science” üritusel isiklikult Jocelyn Bellile üle andnud. Margarita tegemisi saab vaadata veebist http://www.cimadevila.tk/.
Minu jaoks põnevaim oli viimane „tundidega” päev, mil külaliseks oli kunstiharidusega portugallanna Marta de Menezes. Lisaks sellele, et ta rääkis oma kunstist, tegime temaga ka praktilise töö. Oma töödest tõi ta muu hulgas välja oma nimetähtede (5 nime Portugali kombe kohaselt) põhjal loodud ja bakteris reaalselt toodetud valgu, kus iga täht võrdus tähega põhiaminohapete nimistus, aga ka MRT abil tema enda ajutegevuse jälgimisel saadud pildiseeria – kõik see oli kunst, mis kasutas teadussaavutusi, osa neist ise tehes, osa puhul kasutades teadlaste abi, kuid ta lähenes neile täiesti erilisel moel. Piir kunsti ja teaduse vahel on tema töödes olematu. Tema töid saab vaadata leheküljelt http://martademenezes.com/.
Martaga panime ka ise aluse kunstiteostele isiklikes Petri tassides – toiduvärviga värvitud pärmiekstrakti söötmine äädikakärbestele põhjustas värviliste täpikeste kaootilise jaotumise tassis ja teatud hallitusseente mustriline külvamine söötmele pidi tulemuseks andma järjest areneva ja muutuva teose.

Nii et kokkuvõtteks: ma pole juba pikemat aega jäänud nii paljude esinejate puhul ammuli sui vaatama-kuulama ega mõtlema „Ohhoo –kuidas ta küll oskab nii mõelda?”, aga selle nädala jooksul sain seda teha korduvalt. Ja on selge, et mu mõttemaailm laienes tohutult. Kui lisada neile põnevatele inimestele veel tore seltskond ja aktiivne suhtlus, muljed vanade linnade külastamisest ja uute põnevate roogade maitsmisest, siis saan kindlalt öelda, et minu nädal möödus suurepäraselt. Ma olen rõõmus ja rahul, et tegin selle otsuse. Tänu ka Eesti Archimedesele, kelle toel see sõit üldse võimalikuks sai, ning tänu kellele oli asjaajamine lihtsam. Ja soovitan soojalt kõigile!