Maaülikooli sigimisbioloogia osakond on aidanud tuhat vasikat embrüosiirdamise tehnoloogia abil ilmale. Käisin Tartus minagi, et uurida, kuidas algab uus elu katseklaasis.
See katseklaasiviljastamine polegi nii lihtne. Arvasin alguses, et mis see ikka on: paned munaraku seemnerakuga kokku ning ongi valmis. Tegelikult on ettevalmistus pikk, töö nõuab tähelepanu, pühendumust ning vaeva.
Üldse, et saaks toimuda kunstlik viljastamine, peab olema nii isas- kui ka emassugurakke. Maaülikooli embrüotehnoloogid toovad katseteks mitu korda nädalas Valga lihatööstusest lehma munasarju. Kui veider on hankida katseklaasiviljastamiseks ehk uue elu alguseks munarakke lehma munasarjast pärast seda, kui lehm ise on surnud.
Meie loodusteaduste kooli õppekäik Tartusse sai teoks novembri keskpaiku. Ühel õhtul tõmbasin Zoomeedikumis koos koolikaaslastega valge kitli selga ja kummikindad kätte ning esimene osa katseklaasiviljastamise protsessist võis alata.
Munasari tõstetakse klaasanumast paberrätikutest kuhja peale. Beežikal pinnal on näha tumedamaid laike, lillakaid või punakaid. Need on folliikulid, mille vedelikus munarakud asuvadki. Võtsin süstla kätte ja torkasin nõela otsa munasarja sisse – folliikulisse. Rahu, seda ei tohi teha kähku, mõeldes, et saaks selle juba kiiremini valmis.
Põie lõhkedes purskub vedelik välja ning muna läheb kaotsi. Kui nõel aeglaselt ja rahulikult folliikulisse pista, läheb kõik ladusalt. Täitunud nõela tühjendasin katseklaasi, et munarakud saaksid settida. Ühel munasarjal leidus eriti suur küps folliikul, ka selles peituv munarakk on viljastumiseks küps. Pidin eriti hoolikalt nõela sisse torkama. Olin ärevil. Õnneks möödus kõik ilma suuremate viperusteta.
Munarakud katseklaasis, läksin isassugurakke ette valmistama. Ise midagi teha seal ei saanudki, kuid põnev oli ka kõrvaltvaatajana. Kõigepealt võeti välja pulli külmutatud seemnerakud, mis tuli üles sulatada. Arvutiprogramm näitas elusaid ja surnud seemnerakke erinevate värvidega, et inimestel oleks lihtsam nende liikumist jälgida. Rohelised spermid olid elus, aga punased olid juba surnud. Mida kõike on inimesed välja mõelnud, et lihtsustada oma tööd.
Sellel ajal, kui ma seemnerakke jälgisin, olid munarakud juba Petri tassile asetatud. Need olid näha ka palja silmaga, kuid mitte detailideni. Võtsin pipetti munarakke. Asetasin teise, seemnerakkudega Petri tassi mikroskoobi alla ja lasin pipetist munarakud seemnerakkude hulka. Kohe hakkas liikumine. Kõik seemnerakud siblisid, et jõuda esimesena munarakuni. See oli nende võistlus, mina ei saanud kuidagi kaasa aidata, kõik olenes seemnerakkude aktiivsusest. Kulus paar sekundit ning seemnerakk oligi jõudnud munaraku ära viljastada. Oligi tehtud.
Anna Parts, G1
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar