13.mail käis kooli valitud seltskond:) Aegviidus imeilusat ilma nautimas. Matk ühtepidi ja teistpidi piki vallseljakuid, järv ühel ja järv teisel pool teed, jääaegsetest sulajääaukudest rääkimata. Ilm oli ilus ja seltskond lahe. Osa rahvast mängis palli ja teised võtsid niisama päikest. Aga tekkis ka küsimus suurele ringile: kui kõrge on see puu seal tarekese taga? Kiitus matemaatikaõpetajatele, kes on lastele selgeks teinud, kuidas joonlaua, kolmnurga ja päikese abil puu kõrgust määrata. Aga kui abivahendiks on vaid sinu kaks parimat sõpra sh sa ise ja päike ka ei paista, mida siis teha? Erinevaid meetodeid mõeldi välja või hinnati niisama umbes, pakkumisi tuli viieteistkümnest kolmekümne meetrini. Aga kuidas siis määrata puude kõrgust tehnilise abita? Kuidas karjapoisid mõõdavad? Mida arvad sina?
Bioloogiline kasutegur oli ka sees - nüüd teab nii mõnigi inimene, kuidas laulab väike-lehelind ja metsvint, milline on sinilill ja võsaülane, jänesekapsas ja lepiklill, mustikas ja pohl, püsik-seljarohi ja pihlakas, vaskuss ja vaarikas. Ning jälle kord tõdes gümnaasiumi seltskond, et teavad loodust häbiväärselt vähe, ja põhikool, et milleks ma pidin neid liike tundma õppima, kui ma sellest hoolimata tööst ei pääse. Ealised iseärasused.
Ning kui viimane metsast tulev seltskond coca-cola ja viinapudeli, saia kilekoti ja hea tujuga (esimesed kolm metsast korjatud prügiloomulikult,mis te siis mõtlesite ?!) metsast väljus, oli selge, et päev on täie ette läinud. Vähemalt minu jaoks. Kuigi rahvalik-seltskondlikud mängud jäid mängimata ja järvede nimed teadmata.Aitäh korraldajatele õpilasomavalitsusest.
No comments:
Post a Comment