16. septembri varahommikul võtsime ette retke Paljassaarele, et rõngastada sealseid linde, mille olime koos ornitoloogiga kinni püüdnud. Bussi pealt maha tulles oli vaja kõndida 2 km sihtpunktini, kuid see meid ei seganud - saime nautida nii ümbritsevat tuulist loodust kui ka vana mereväebaasi varemeid. Kohale jõudes nägime tegevuse juhti ning kuulsat ornitoloogi Tiit Vohtat, kellega koos viibisid ka teised linnuhuvilised mujalt koolidest. Alustuseks tutvustas ta meile tegevust üldiselt ning näitas erinevate lindude rõngaid (mille diameeter võis ulatuda kuni 2 mm-ni).
Tiit juhatas meid läbi Paljassaare metsa oma linnuvõrkude juurde, mis meenutasid kahe meetri kõrgust aeda; nende küljes rippusid kõlarid, millest helisesid kaunid linnuhääled selleks, et meelitada linde võrku. Tiit rääkis ka, et hommikupoole olid võrku kinni jäänud isegi 12 lindu (oleks me vaid varem kohale jõudnud).
Kõndides juba 5 minutit võrkude ääres, leidsime oma esimese ja ainsa ohvri, emase pruunselg-põõsalinnu, kelle me puuriga tagasi alguspunkti tõime. Ornitoloog pani talle rõnga külge, kirjutas statistika oma märkmikusse ning andis linnu klassiõe Sandra kätte, kes linnu loodusesse tagasi lasi. Mustpea-põõsalinnu kohta saab lähemalt lugeda, kui otsida teda lindude nimekirjast siit
See retk oli meile mitmes mõttes silmiavav. Ühest küljest nägime, kuidas statistikat lindude rändest kogutakse; teisest küljest saime aru, kui aeganõudev ja auväärt töö tegelikult lindude rõngastamine on, kuna tänu sellele tööle kogutud andmetele saame linde palju paremini mõista.
Lindude rõngastamise põhimõtetest turteltuvi näitel saab põhjalikumalt tutvuda siin
Autor: Merili Silvet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar